See lugu pärineb naiselt nimega Kadi (nimi muudetud), kes sattus ootamatusse olukorda, kus tal oli kiiresti raha vaja. Kadi elu oli keeruline – ta oli üksikema, kasvatamas kahte väikest last, ning elatisraha laste isalt ei laekunud regulaarselt. Kuigi Kadi töötas täiskohaga, jätsid ootamatud kulutused (auto rike) ta rahaliselt väga keerulisse olukorda.
Pangast laenu saada polnud võimalik, sest varasem maksehäire muutis selle kahjuks võimatuks. Ta oli juba mitu korda abi küsinud sõpradelt ja perelt, kuid ka nende võimalused olid ammendunud. Meeleheitel Kadi mõtles, kuidas kuu lõpuni toime tulla, eriti laste igapäevaseid vajadusi silmas pidades. Sotsiaalabi võimalused olid samuti juba ära kasutatud. Just siis tuli talle meelde vana kuldkett, mille ta oli oma vanaemalt pärinud. Kuigi kett ei olnud talle otseselt sentimentaalse väärtusega, pakkus teadmine, et selle saab rahaks teha, väikest lootust.
Kadi otsustas minna pandimajja, kuna see oli ainus koht, kust ta sai kohe sularaha. Pandimaja pakkus talle keti eest õiglast hinda ning selgitas, et tal on võimalus kett teatud aja jooksul tagasi osta, kui tema rahaline seis paraneb. See oli täpselt see, mida Kadi vajas – ta ei tahtnud oma vanaema ketti päriselt kaotada, kuid raha oli hädasti vaja. Kadi sai vajalikud 300 eurot, mille ta kasutas auto parandamiseks ja muude hädavajalike kulude katmiseks.
Kuu aja pärast, kui ta oli oma palga saanud ja veidi raha kogunud, läks ta tagasi pandimajja ja ostis oma keti tagasi. Pandimaja andis talle vajalikku aega ja võimaluse oma elu taas jalule saada, ilma et ta peaks väärtuslikust perereliikviast lõplikult loobuma.
Kadi lugu on vaid üks näide sellest, kuidas KUU pandimaja-komisjonikauplus võib olla päästerõngaks, pakkudes inimestele leevendust siis, kui seda kõige rohkem vajatakse, ning võimaldades hiljem oma vara tagasi osta. Kadi on tänulik, et selline võimalus oli olemas ajal, mil ta ei teadnud, kelle poole pöörduda.
