Maria on kahekümnendates eluaastates üksikema, kes kasvatab oma kolme-aastast tütart Liisat. Kunagi tundus elu olevat kontrolli all – tal oli elukaaslane ja lihtne, kuid kindel töökoht väikeses kohvikus. Kuid elukaaslase lahkumine jättis Maria silmitsi mitte ainult emotsionaalse, vaid ka rahalise tühjusega. Ta jäi üksi kõigi kohustustega – üür, toit, lasteaia kulud, arved – ja olukord halvenes kiiresti.
Kui kohvik majanduslanguse tõttu suleti, kaotas Maria oma ainsa sissetuleku. Tütrega kodus olles oli tal keeruline leida uut täiskohaga tööd, ja osalise ajaga tööpakkumisi oli vähe. Säästud said otsa, ja kuu lõpus ei olnud tal enam piisavalt raha isegi toidu ostmiseks. Ta proovis abi saada oma perelt, kuid nad olid samuti rahaliselt raskes seisus. Panga laenuavaldus lükati tagasi, sest tema krediidiskoor oli langenud töökohakaotuse tõttu.
Iga päevaga tundis ta, kuidas maailm tema ümber kokku variseb. Siis haigestus väike Liisa kopsupõletikku. Palaviku ja köhaga tütre tervis muutis Maria hirmunuks. Kuigi ta suutis Liisat arsti juurde viia, olid määratud ravimid kallid, ja tal ei olnud rahalisi vahendeid neid osta. Meeleheide kasvas. Sotsiaalameti abitaotlused lükati tagasi ja Maria tundis, nagu oleks ta jäänud lõksu ilma väljapääsuta.
Viimases hädas pöördus Maria KUU pandimajja. Tema ainus väärtuslik ese oli vanaema pärandatud kuldkett, mis oli talle väga südamelähedane. See oli ainus mälestus kallilt vanaemalt, kes oli teda üles kasvatanud ja toeks olnud. Kuigi see otsus murdis tema südame, teadis Maria, et tema tütre tervis oli tähtsam kui ükski materiaalne vara. Ta loovutas keti, et saada piisavalt raha vajalike ravimite ostmiseks.
KUU Pandimaja töötajad mõistsid Maria olukorda ja ei esitanud küsimusi, vaid pakkusid talle rahalist abi. See aitas tal osta tütrele vajalikud ravimid ja tagada Liisa tervenemine. Kuigi Maria oli kergendatud, jäi tema südamesse igatsus vanaema ketti tagasi saada. Ta lubas endale, et niipea, kui leiab töö, ostab ta selle tagasi.
